Hommikul veerand kümne paiku jõudsime Helsingisse. Laevast maha saades oli esimeseks eesmärgiks osta netikaart, et saaks telefoni internetti gps ja muu jaoks. Mingil imelikul põhjusel andmeside roaming ei töötanud seega olime pimeduses. GPS unustasime maha ja kaarti ka kaasas polnud.
Eelmisest reisist oli selge, et kõige lihtsam on netikaart hankida R-Kioskist. Hakkasime siis suvalises suunas liikuma lootuses, et varem või hiljem leiame. Jõudsime otsaga välja Itäkeskuse Prismasse kust aga vajalikku asja ei saanud.
Jätkates otsinguid sõitsime mööda bussijaamast ja märkasime R-Kioskit. Kiire tagasipööre ja Mariann läks ostma. Tee ääres seistes kõndis uudistavaid inimesi mööda. Üks härra kõndis mööda, keeras ringi ja hakkas autolt kirja otsima. Kui eest ei leidnud siis vaatas taha ja siis lõpuks küsis millega tegu.
Paar minutit läks mööda ja kohale tuli uus härra. Seekord küsis ja nentis samaaegselt, et tegu sapikaga. Ja seda sulaselges eesti keeles. Talle olla tuldud ütlema, et väljas sapikas ja pidi tulema kaema. Tegi veel mulle märkuse, et tuled pole originaalid. Tema sõnul ees GAZ 53 tuled. Tegelikult aga küljes VAZ esituled aga see selleks.
Kui internet olemas (on ikka veidrad kes ei saa ilma olla) siis võtsime suuna kohalikku Linnanmäki lõbustusparki. Poisid käisid läbi kõik 12 tasuta atraktsiooni ja seekord millegi eest ei maksnud (tean jah et pole ilus). Mõnel käisime isegi peal ja üks nendest oli torn (Panorama vist nimeks) kust hea vaade linnale. Soovitan teistelegi. Huvitav omaette oli 60+ aastat vana puidust ameerika raudtee (või kuidas neid kutsutigi).
Poole kahe ajal võtsime pargist suuna Tampere poole. Pärast pooleteisttunnist sõitu tegime tee ääres kuuseplatsil (eelmisest korrast liiklusmärgi järgi tekkinud nimi) tunnise lõunapausi. Söögi kõrvalt tahtis sapikas ka tähelepanu. Nimelt pidin ühele veljele tagasi panema mutrialused seibid, mis värvimise järel eemaldatud said. Mutrid olid kinni aga avad veidi suured ja velg pääses veidi liikuma.
Tamperesse jõudsime umbes viie ajal. Väikse keerutamise järel külastasime kohalikku kaubandusasutust kust ostsime värskenduseks jäätist ja juua. Poes olev konditsioneeritud õhk oli lausa jumalik. Terve päev olnud päikeseline ja pilvedega. Paraku päikse ette sattusid nad harva ning oli üksjagu palav. Meie enda termomeeter näitas numbrit 28 aga teel olevad näidud 26-27 kraadi. Päikse käes muidugi soojem ja konditsioneerist (kolmnurkaknast) tulev õhk ka just külm polnud. Auto mootor läks kuumaks aga täitsa normi piires.
Tamperes otsisime ka viitade järgi turismiinfopunkti aga see oli ära kolinud. Loobusime ja võtsime suuna Tamperes olevasse Särkänniemi lõbustusparki. Seekord oli aga eesmärgiks hoopis seal asuv delfinaarium ning see oli tõesti lahe kogemus ja soovitan kõigile. Loomulikult jätsin peegelkaamera autosse seega peab leppima telefoni piltide ja videoga (laen üles kui parem ühendus). Ma pole vähimalgi määral lõbustusparkide fänn aga sinna parki läheks tagasi (või noh tegelikult sai ühele poistest lubatud). Kindlasti rohkem minu maitse kui Helsingi oma.
Veerand üheksa ajal jõudsime Manso kämpingusse kus vene autode kokkutulek "Idän ihmeet kohtavaat". Õhtusööki tehes teatas Mariann, et vot nii tunneb ennast karu loomaaias. Et kui tahad teada siis tule sapikaga sellele üritusele. Tegu siinkandis piisavalt eksootilise autoga ja vaatajaid ning piilujaid jagus. Mõni julgem astus ligigi. Mina aga soome keelt ei oska (kahjuks) seega sain rääkida ühe joogise soomlasega, kes purssis inglise keelt, oma autost. Samal ajal sumises ümber soomekeelne parv. Ühtlasi teatas härra, et ta sõbral on LUAZ. Õhtu otsa ja ka kirjutamise hetkel kell pool 12 käivitatakse ikka ja jälle üht vene tsiklit (vist minu jutupartneri oma) et siis kohapeal gaasi anda. Mootor töötab kehvalt aga on menukas (aplausi saatel).
Tallinnas näitas odomeeter 33776 ja täna õhtul 34073 seega sõidetud 297 km.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar